mis! Igatahes suure kellade püha nimi! ja tema julges teid ära viia, nagu oleksite te kirikuteen-rite jaoks loodud! See on liig! Kuradi pihta, mis see öökull teist õieti tahtis? Noh, öelge!» «Ma ei tea,» vastas tüdruk. «Milline häbematus! Kellalööja tütarlast röövimas nagu mõni vikont! Maamats härrasmeeste lindudele jahti pidamas! See veel puudub! Noh, see tuli talle ka soolane maksma! Meister Pierrat Torterue on ju kõige jõhkram tallipoiss, kes kunagi sulide nahka on kraasi-nud! Ja ma võin teile öelda, kui see teile lõbu teeb, et teie kellalööja nahk tema käte all tublisti parkida sai.» «Vaeseke!» ütles mustlanna, kellel need sõnad häbiposti stseeni mällu tõid. Kapten pahvatas naerma. «Sarvik võtaks! Vaat veel keda haletseda, see kõlbab 236 siia nagu sulg sea persse! Tahaksin olla vatsakas nagu paavst, kui...» Ta peatus äkki. «Vabandage, armulised preilid! Ma partsatasin praegu vist midagi väga rumalat!» «Vuih, härra
annaabi.ee 
