Seejärel lasime segul kõveneda. Kui proov valmis eemaldasime selle vormist ja hakkasime lihvima. Selleks kasutasime erinevaid lihvpabereid. (Lihvimispaberil olev number näitab abrasiivtera suurust). Lihvime märjalt, sest abrasiiviga kaetud kettaga lõikamisel tekib lõikekoha vahetuse läheduses soojaeraldus, mis võib materjali mikrostruktuuri oluliselt mõjutada. Esiteks P180 (75-78 µm on läbimõõt) Proovile jäävad suhteliselt tugevad kraapejäljed, mis torkavad kohe silma. Teiseks lihvime P400 (36 µm) tekkinud on uued kraapejäljed, mis on õrnemad kui eelmised. Kolmandaks P800 (22-25,8 µm) proovi pind on muutunud siledaks ning pisikesed kraapejäljed on nähtavad mikroskoobis. Neljandaks P2000 (6,5 µm) kraapejäljed on väga tihedad ning pind on väga sile. Nädala aja pärast lihvisime P4000 masinaga, sest proovi pealispind oksüdeerub. Lihvimisel sügavamad kriimustused on alles, pind läikiv. Poleerisime materjali
Hoolega tuleb jälgida, et pinda ei vigastataks mehaaniliselt. Tavaliselt toimub lihvimine abrasiivipulbriga kaetud kettal vesikeskkonnas, mis on määrdeaineks (ainult juhul kui vesi ei riku keemiliselt proovi pinda). Tulemuseks on sile pind minimaalse rikutud kihi sügavusega. Tüüpiliseks lihvimise järjestuseks on abrasiivi paberid suurusega 120 või 180, millele järgnevad 240,320 400 ja 600. Iga eelmise paberi poolt jäetud pinna kraapejäljed peab eemaldada järgmine paber. Järgijäänud pinna kahjustuse peab eemaldama juba poleerimine. Kui kahjustatud metallikihti ei lihvimise ja poleerimise käigus eemaldatud, tekivad kunstlikult tekitatud struktuurid. Kuna materjali omadusi hinnatakse struktuuri järgi, siis on pinna töötlemise kvaliteet väga oluline. Lihvpabereid jaotatakse mitmesuguste skaalade järgi,mille aluseks on abrasiivtera suurus. (ASTM ja FEPA tabelid).
annaabi.ee 
