"kraaklemisi" - 1 õppematerjal

JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS

Aga ei, sellega on lõpp! - mõtles ta, see tee on minu jaoks suletud. Katsun unustada kõik, mida õppisin. Olen rappekajakas nagu iga teine, pean lendama samal kombel kui teisedki. Ja ta vedas end vaevaliselt saja jala kõrgusele, sundis väsinud tiibu sõgedalt rapsima, surus rinnutsi kalda suunas. Ainuüksi otsusestki olla solidaarne, PARVEGA sarnane, hakkas tal parem. Ei tule enam pahandusi tolle salapärase tungi pärast, mis kihutas teda asju klaarima, pole karta sulgipuistavaid kraaklemisi ega ka ülepeakaela-äpardusi kõrguses. Oli pagana mõnus loobuda mõtlemisest üldse, vehkida monotoonselt läbi pilkase pimeduse kalda tulukeste poole. Pimedus! - kumises õõnes hääl ärevalt. Kajakad ei lenda kunagi pimedas! Jonathan polnud küllalt valvas, et kuulda seda häält. Ta nautis muud. Kui hunnitu pilt, meeliskles ta, - kuu ja tähekillud vilkumas veepinnal ta all, laotuse majakad, mis plingivad kogu öö; kõik oli nii rahulik ja vaikne. Tule alla