Betti Alveri luulekogu ,,Eluhelbed" analüüs Betti Alveri luulekogu ,,Eluhelbed" ilmus aastal 1971. Luulekogu põhilised teemad on lapsepõlv, selle meenutused ja igatsus, suhted ema ja isaga, maailma julmus, sõda ja surm. Hirm Leek lambis lööb võbinal siniseks- las, kallis, ma kohendan tahti. Nüüd miski kui kraabiks ja iniseks vist koerad on ahelast lahti. Nüüd luuraks kui tahmased silmad leest, nüüd keegi kui sädemeid puhuks. Ta tuleb! Sa palveta minu eest, oh palveta igaks juhuks! Kas kuuled, kuis vaenlase vastu ööd all helvetis paugutab lokku? Mu päevade aken on puruks lööd ja kardin ei ulata kokku. Ta läheneb. Rinnakul sahiseb liiv, õhk tiniseb kannust tärast... Oh kustuta tuli, löö uksele riiv, oh peida mind Kristuse pärast! Trepp naksub, ta hobused trambivad teel,
Anni Aru 10.a Betti Alveri luulekogu „Eluhelbed” analüüs Betti Alveri luulekogu „Eluhelbed” ilmus aastal 1971. Luulekogu põhilised teemad on lapsepõlv, selle meenutused ja igatsus, suhted ema ja isaga, maailma julmus, sõda ja surm. Hirm Leek lambis lööb võbinal siniseks- las, kallis, ma kohendan tahti. Nüüd miski kui kraabiks ja iniseks vist koerad on ahelast lahti. Nüüd luuraks kui tahmased silmad leest, nüüd keegi kui sädemeid puhuks. Ta tuleb! Sa palveta minu eest, oh palveta igaks juhuks! Kas kuuled, kuis vaenlase vastu ööd all helvetis paugutab lokku? Mu päevade aken on puruks lööd ja kardin ei ulata kokku. Ta läheneb. Rinnakul sahiseb liiv, õhk tiniseb kannust tärast... Oh kustuta tuli, löö uksele riiv, oh peida mind Kristuse pärast! Trepp naksub, ta hobused trambivad teel,
Lapsed jookseksid minu juurde ja hakkaksid vapralt proovima mu esimesest oksast kinni haarata. Ma aitaksin natuke kaasa, võtaksin jõu kokku ja sirutaksin oksa alla poole. Laps haaraks sellest oksas kinni ja tõmbaks end ülesse oksa peale istuma ja jalgu kiigutama. See ei oleks kindlasti ainuke mäletamistväärt ja tore sündmus mu ümber. Näiteks mõnel suveöös tuleks minu juurde üks paar. Nad oleksid õnnelikud ja rõõmsad ning poiss võtaks taskust välja taskunoa ja kraabiks oma tüdruku ja enda nime minu tüvesse ja nimedele veel südame ka ümber. See teeks mulle valu aga samas oleks mul hea meel, sest see on armas tegu. Ma kannataksin selle valu ära ja liigutaksin oma oksi ja kõrget latva heameelest. Ka tuul aitaks kaasa ja siis ma kohiseks, just sellist häält teevad rõõmsad puud tuules. Nad kohisevad. Kui suvi hakkaks jõudma sügisesse, siis ma vahetaksin oma lehtede värvi. Nii ma oleksin palju ilusam, rohelise-punase-kollase kirju
kindlam ning eksimatum kui teadvus.Seda ei oska seletada.Sa kõnnid ega mõtle millestki _ ühtäkki lamad ühes lohus pikali ja mürsukillud vihisevad sinust üle, kusjuures sa ei suuda üldse meenutada ,et oleksid granaati tulemas kuulnud või mõelnud ,et peaksid pikali viskama. Click icon to add picture Click icon to add picture Veel üks öö. Oleme nüüd pingutusest tuimad.See surmav pinge,nagu kraabiks täkiline nuga meile piki selgroogu.Jalad ei taha enam sõna kuulata, käed värisevad, keha on kui õhuke nahk pingule tõmmatud üle vaevaliselt vaoshoitud hulluse, üle otsemaid väljapurskava, ohjeldamatu,lõputu möirge. Meil pole enam liha ,ega muskleid,me ei suuda enam üksteisele otsa vaadata, kartuses, et saadame korda midagi mõeldamatut.Nii surume huuled kokku....see läheb mööda...see läheb mööda. Võibolla pääseme eluga
annaabi.ee 
