sada – saja – sada e sadat tuhat – tuhande – tuhandet e tuhat sadakond – sadakonna – sadakonda kümmekond – kümmekonna – kümmekonda õudne – õudse – õudset juus –juukse – juust küüs – küüne – küünt kaas – kaane – kaant laas – laane – laant küün – küüni – küüni (heinaküün) kaan – kaani – kaani (verekaan) veenda – veennud / möönda – möönnud murdma – murdsin / sõudma – sõudsin /kärbes – kärbsed (algvormi kptgbd säilib igas vormis) peatne -peatselt märkmik – märkmiku – märkmikku aednik – aedniku – aednikku vahel = mõnikord vahest = võib-olla vast = alles, äsja järgi – eeskujul, kohaselt, põhjal (tunniplaani järgi pidi olema matemaatika) järel = taga (kõndis minu järel) järel = pärast (trolli järel tuleb buss) pool, poole, poolt + määrsõna = KOKKU – siinpool, kustpoolt, sealpool, siitpoolt pool, poole, poolt + nimisõna = LAHKU - ida pool, metsa pool (NB! Kui vastab
(shower) diftongid. Eesti k 36 diftongi. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Nt avaus, rodeo, duo. * Konsonandid artikulaatoriks on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage nelust glotiseni. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid on klusiilid e sulghäälikud [kptgbd], frikatiivid ehk hõõrdhäälikud [f, v, h, s, z], afrikatiivid (klusiilialgulised frikatiivid) [pf, ts], nasaalid e ninahäälikud [m, n], lateraalid e külghäälikud [l], tremulandid e värihäälikud [r] ja poolvokaalid [j, w]. Erinevalt vokaalidest on paljudes keeltes oluliseks konsonantide liigitamise aluseks helilisus. Helilised konsonandid [v, z, m, n, r, l]. Helitud [b, d, g, t, k, p, f, h, s]. Helitud klusiilid on akustiliselt tehelikult vaikus, kuid sulu vallandudes tekib müra
annaabi.ee 
