Eesti rahvastik keskajal
tekkis rannarootslaste asustus.
Preisimaa või teiste saksa idakolonisatsiooni piirkondadega võrreldes oli Liivimaa täiesti
erandlik saksa talupoegi siia elama ei asunud.
Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad. Nad pidid maksma maaisandale või tema
läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Maavabadele talupoegadele kuulus talu
alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad igasugustest
talupoeglikest koormistest, koustades kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena.
Vabatalupojad olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud.
14. sajandil hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima
läänimehed. Maaisandad vajasid tuge vasallidelt, kes ühinesid oma huvide kaitseks
territoriaalseteks rüütelkondadeks.
Talurahva õigusliku seisundi allakäik
1507. aastal võeti talupoegadelt relvakandmisõigus ning juba 16. sajandi keskpaigast tuli
annaabi.ee 
