Kapten kandis kohevat kuube, krasivajat kotti. Kirjule koerale kinkis krasnõise kaelarihma kunksmoori kass. Kunksmoor käis kunagi kapteniga kohtingul. Kahekesi kruiisisid kunksmoor, kapten Kreekasse, Koreasse kui ka Kanadasse. Kreekas kohtas kunksmoor kullakarva kassi, kellega koos koju kõndis. Koreas kohtus kapten kirju koeraga, kelle kohe koju kaasa kutsus. Kunksmoori kodustatud kass käis koguaeg kapteni koeral külas. Keset kohutavat keskööd kadus kass kottpimedusse. Kullakarva kass kartis kurje kiskjaid, kes käisid kuusikus kariloomi küttimas. Kass kohkus kohtudes kollaste kullisilmadega. Kass karjus kõvasti, kuid kuulis kõigest kaja. Korraga kuulis kullakarva kiisu kaugelt koera klähvimist. „Kuhu kadusid, kotik,“ kajas kassini koera klähvimine. „Kaldusin kruusateelt kõrvale, kaotasin kodutee,“ karjus kass. Kohtudes kallistas koer kassi. Koos kõnniti koju, kus kükitas kunksmoor kapteniga. Kunksmoor keetis kannu
paista meest väga soojalt vastu võtvat. Ta tunneb end hüljatuna, kuid samas eneseirooniliselt teadvustab oma üksiolekut ja tunneb ka sellest mingit enesehävitajalikut rahulolu. “Hingede öö” üheks läbivaks teemaks on valgus ja pimedus. Valgus tuleb ruumides tavaliselt ebamaisest allikast, justkui mitte kusagilt ning on alati kale ja külm. Pimedus seevastu on minategelase jaoks kutsuv ja ta astub meelsasti kottpimedusse, tahes näha, mis peidab end tundmatuses. Samas on pimedus kui hirm ja üksindus, näiteks satub ta majas ühte näitusesaali, kus on väljas vaid üks maal. Seda vaadates kaob ühtakki valgus ning maad võtab pilkane pimedus. Minategelane seisab algul paigal, arvates, et kohe tuleb valgus tagasi, kuid ta eksib. Vaikselt käsikaudu kobades leiab mees tee ühe toani, kus olev valgus tekitab temas suurt kergendust. Peale
annaabi.ee 
