Mõisniku varandus
vahele oli jäänud. Kiviplaadi lahtikangutamine läks neil nagu lepse reega ja varsti olidki nad
maa all. Seal oli aga nii pime, et ei näinud sõrmegi suhu pista. Kui nende silmad vähehaaval
pimedusega harjusid, nägid nad, et see pole üksainus koobas, vaid terve käikude labürint. Nad
arvasid, et nende kaart on nüüd küll nagu viies ratas vankri all, sest nende silmad ei seletanud
seda sellises kottpimeduses. Kuid õnneks silmas vanem vend ühe seina ääres laternat. Nad
panid selle põlema ning suundusid ühte käikudest. Käigu laest tilkus vett, nii et nad olid varsti
märjad nagu kassipojad. Varsti jõudsid vennad käikude ristmikuni. Kaarti vaadates said nad
aru, et peavad minema vasakule. See käik ei olnud aga enam ohutu. Edasi viis ainult kitsuke
rada, millest kahel pool oli keev vesi. ,,Siin võime kohe kõrvad pea alla panna," ütles
keskmine vend, kellel ilmselt süda saapasääres oli
annaabi.ee 
