V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
seda, kui Quasimodo hukkamõistetu Charmolue käte vahelt ära päästis. Sellest ajast peale
2
1
6
püüdis ta Gondelaurier' majas käies vältida selle tüdruku nime mainimast, keda tal piinlik oli
meelde tuletada. Omalt poolt pidas ka Fleur-de-Lys paremaks mitte öelda, et mustlastüdruk
on elus. Phoebus uskus, et «Similar» on surnud juba kuu või paar tagasi. Lisame veel, et sel
silmapilgul mõtles kapten kottpimedale ööle, imeliku käskjala üleloomulikule inetusele ja
hauatagusele
367
häälele, sellele, et kesköö on juba ammu möödas, et tänav on tühi nagu tol õhtulgi, mil
munklummutis teda kõnetas. Ka ta hobune korskas Quasimodot nähes.
«Mustlastüdruk!» hüüdis ta peaaegu ehmatades. «Sa tuled siia teisest maailmast?»
Ja ta käsi haaras mõõgapärast kinni.
«Ruttu, ruttu!» ütles kurt, katsudes hobust sikutada. «Siia!»
Phoebus virutas talle tugeva jalahoobi vastu rinda
annaabi.ee 
