Vladimir Majakovski
kaastunne nende vastu, kellega ta tundis hingesugulust ja kelle kannatusi mõistis.
Majakovski sõnakasutus on sama jahmatav, ülbe ja julge nagu ta luuletaja-minagi. B.
Pasternak on öelnud, et ,,Majakovski püüab metafoore peoga nagu kärbseid". Ta oskab
poetiseerida seda, mida teised ei märkagi, ja kasutab hoopis erilisi, sageli ka omaloodud sõnu.
Majakovski ütleb selgelt välja, et ta luuletab prostituutidele, kes kannavad teda nagu pühakut
kätel. See on enda teadlik võõrandumine ,,kotletist rasvase suuda õgarditest", kelle
maailmapilt on ,,kitsas nagu austril" ja kellele ei olegi määratud mõista kunsti. Kompromissid
on välistatud mõlemalt poolt.
Majakovski luules on kõik erakordselt suur: luuletajal pole raske sammuda läbi ookeani,
panna Päike endale monokliks, temaga mõnusalt teed juua ning maailma asju arutada.
Jumalaga on Majakovskil erilised suhted: ta ei tunne tema ees tavapärast aukartust, pigem
arvab luuletaja, et tal on õigus jumalale nõudmisi esitada
annaabi.ee 
