Nietzsche - Zarathustra eeskõne
ning läks mägedesse. Siin nautis ca oma vaimu ja üksindust ega väsinud sellest kümnel aastal.
Viimaks aga muutus teiseks ta süda, - ja ühel hommikul ta tõusis koidukumal, astus päikese
ette ja kõneles talle nõnda:
,,Sina suur taevakeha! Mis oleks su õnn, kui sul poleks neid, kellele paista!
Kümme aastat sa oled tõusnud üles mu koopani: sul oleks küllalt saanud oma valgusest ja sest
teest ilma minuta, mu kotkata ja mu maota.
Kuid me ootasime sind igal hommikul, võtsime sinult su külluse j;i õnnistasime sind selle eest.
Vaata! Ma olen küllastunud oma tarkusest, nagu mesilane, kes korjanud liiga palju mett, ma
tarvitsen sirutuvaid käsi.
Ma tahaksin annetada ja välja jagada, kuni kord jälle rõõmsaks MI; ivad targad inimeste keskel
oma rumalusest ja vaesed oma rikkusest.
Seks pean astuma alla: nagu teed sinagi õhtul, kui lähed mere lalui ja viid allilmalegi valgust, sa
ülirikas taevakeha!
annaabi.ee 
