A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
Hämmastunud lord Winter vahtis sõdureid, kes Feltonit sidusid, ega teadnud, mida
mõelda niisugusest tundetusest.
Feltoni selget laupa tumestas üksainus murepilv. Igas kahinas, mida ta kuulis, arvas
see naiivne puritaan ära tundvat mileedi samme ja häält. Ta arvas, et mileedi viskub
ennast süüdistades tema käte vahele ja hukkub koos temaga.
Äkki ta võpatas, tema silmad kiindusid täpikesse merel, mis siit rõdult oli täies
ulatuses näha. Tema meremehe kotkapilk tabas seal, kus mõni teine oleks
604
arvanud nägevat lainetel liikuvat kajakat, Prantsusmaa poole suunduva kuunari purje.
Ta kahvatas, asetas käe oma murtud südamele ja mõistis, et ta on reedetud.
«Milord, palun täitke minu viimne palve,» palus ta parunit.
«Nimelt?» küsis see.
«Ütelge, kuipalju on kell.»
Parun tõmbas kella välja ja ütles:
«Kümne minuti pärast üheksa.»
Mileedi sõitis ära poolteist tundi varem. Niipea kui ta oli kuulnud kahuripauku, mis