A.dumas Kolm musketäri terve raamat
huvides. 3. detsembril 1627. a.
Richelieu.»
Olles läbi lugenud need paar rida, langes kardinal sügavalt mõttesse, kuid ei andnud
paberit d'Artagnanile tagasi.
«Ta mõtleb, mis liiki piinades lasta mul surra,» ütles endamisi d'Artagnan. «Noh
olgu, mis siis. Näitan talle, kuidas sureb aadlik.»
Noor musketär oli suurepärases meeleolus, ta oli valmis kangelaslikult surema.
Richelieu mõtiskles ikka veel, keerates paberit peos kokku ja lahti. Lõpuks tõstis ta
pea, suunas oma kotkapilgu sellele ausale, avameelsele ja targale näole, luges sealt
pisarate jälgede vahelt kõiki kannatusi, mida tal oli tulnud taluda kuu aja jooksul, ja
mõtles kolmandat või neljandat korda, kui palju seisis sellel kahekümne-üheaastasel
noorukil veel ees ja millist kasu võis ta agarus, vaprus ja mõistus tuua heale peremehele.
Teiselt poolt olid teda enam kui kord kohutanud mileedi kuriteod, võim ja kuratlik
geenius