KASVATUSE KLASSIKA
lämmatavad seemne.
Valikuvabadus
Inimene on kogu elu muutuv ja teisenev olend. Kuigi meile tundub, et pikkuse ja tugevuse
lisandumisega saame juurde ka tarkust ja mõistmist, räägib Uku Masing suisa võimalikust
taandarengust psühholoogilises plaanis. Ta toob näiteks mantellooma, kes vastsena on
peaaegu kala, tal on chorda ja saba. Siis aga jääb ta kuskil istuma ja kasvab kokku oma
alusega. Istub, sööb, kasvab. Lõpuks sarnaneb ta kokkuseotud kotisuuga. Kalad söövad,
magavad, siginevad nagu mantelloomad, kuid nad on seejuures ometi liikuvad. Sama võib
täheldada inimlaste juures. Koolilaste hulgast annab otsida sääraseid, kes pole milleski
lootustäratavad. Paarkümmend aastat hiljem on aga juba väga vähe neid, kes teevad midagi -
enamik on asunud paigale ja piirdub söömise, magamise ning paljunemisega. Üksikud ainult
ujuvad ning elavad vastavalt järgmisele arengufaasile.