elusat kuradit. Tulnud teine õhtuvidevikus ja kihutanud kahel rattal läbi küla. Kuna külarahva arvates inimene sarnaselt püsida ei saanud ja pealegi veel nii kiiresti edasi liikuda, siis oldi kindlad, et tegemist on vanakurja enesega. Kuradi igaõhtune terror hakkas muutuma väljakannatamatuks. Ühel õhtul varustasid küla julgemad mehed end ristimärkidega ning läksid külatänavale. Nad kandsid teele palke, risu ja kive ning jäid kaikad peos ootama. Peagi kostiski hirmus ragin ja mütsatus. Mehed lõid risti ette ja kargasid kaigastega keset teed lamavale kuradile kallale. Äkki karjatas kohale saabunud külavanem: „Jumal andesta, see on ju meie kreisiülema poeg Arkadi Aleksandrovitš!“. Peagi selguski, et kreisiülema üliõpilasest poeg, kes suvel maal viibis, oli toonud linnast kaasa jalgratta ning käis sellega igal õhtul külateel sõitmas. Külamehed,
variandi leiutas prantsuse leidur Comte de Sivrac. Alguses oli jalgratas väga võõras asi ja see tekitas inimestes isegi hirmu. Näiteks Venemaa ühes külakeses pidasid talupojad jalgrattal sõitvat meest kuradiks, sest külarahva arvates ei saanud inimene sarnaselt püsida ja pealegi veel nii kiiresti edasi liikuda. Räägitakse, et ühel õhtul läksid küla julgemad mehed lõpuks külatänavale. Nad kandsid teele palke, risu ja kive. Siis jäid nad kaikad peos vanakuradit ootama. Peagi kostiski hirmus ragin ja mütsatus. Mehed kargasid kaigastega keset teed lamavale kuradile kallale. Siis aga selgus, et see polnudki kurat. See oli hoopis kreisiülema üliõpilasest poeg, kes oli tulnud suveks maale. Ta oli linnast jalgratta kaasa toonud ja käis nüüd igal õhtul külateel sõitmas. Esmene jalgratas jõudis Eestisse 1850. aastal. Esialgu kasutasid seda muidugi rikkad inimesed. See oli uus moeasi ja uhkuseasi. Siis aga saadi aru, et jalgratas on praktiline liiklusvahend
annaabi.ee 
