· klassikaline filosoofiline antropoloogia Inimest vaadeldakse kui liitsubstantsi (olev asi), mis on muudustunud mitmest algest. Inimene on keha ja hinge ühendus. Hing on keha elustav printsiip. Inimesele lisati veel üks osa kosmiline hing. Varasemast ajast on arusaam sellest, et inimene on mikrokosmos, niisugune väike maailm, mis peegeldab, on kooskõlas või vastuolus suurema maailmaga. Nagu kosmoski, mingi osa kaotamisel jääb inimene alles. Inimese hing on surematu (Platon). · kristlik antropoloogia Rõhutatakse inimese erilisust kogu looduse hulgas. Inimene on jumala palge järele loodud olend, ta on seatud loodust valitsema. See ei tähenda, et inimese nägu on jumala näo sarnane, pigem on tegemist allegoorilise sarnasusega. Inimene on ainsana eetiline olend, kes on võimeline head ja halba eristama
on varitsemas vastne sõjaplaan. Su eluhetki valitsesid alged, on igas tõrus peidul võimas tamm. Kuid inimvahekorrad endiselt on kalged ja läbirääkimistes kõneleb metall. Tean, ikka uuesti läeb elu kaotsi ja ohuks suurimaks jääb inimvend, kel inimpale moondub koonuks kõutsi ja mõrvarlikuks jääb ka mõtte lend. Nüüd eluhinguski ja kosmoski on ohus. Nüüd ära ole väriseja haab. Su enda kätes on maailmakohus, kui julged tahta: saagu valgus! - siis ka valgus saab. 8 Luiteliivadel joostes Jaan Kross Luiteliivadel joostes tuli sinine meretuul ja ütles mulle: Tõeline armastus on olemas. Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal.
annaabi.ee 
