Eesti kirjandus II kevad
Kui neid võrrelda, siis on näha, et noor
kirjanik liigub erinevat teed. Ühelt poolt kirjutab ta normaalset
60ndate luulet, kuid samas ka „ebanormaalset“ luulet. Sulaajastu
seisukohalt on see väga iseloomulik raamat. Kui otsida mõjusid või
taustu, siis on see sarnane Krossi luulega, kuid samas on see ka
lüürilisem. Väga iseloomulik on ka ajaloo poole pöördumine, kuid
seda kasutatakse ära tuleviku kuulutamises. Kosmoseromanika pole
ka selles olematu. Rõõmsate alguste näited.
1964 Tule ikka mu rõõmude juurde – kodus võimedub selles
teoses. Mingis mõttes see ja eelnev raamat kujutavad „noore
Rummo“ perioodi. Rahvuslikud kujundid on näiteks üht harupidi
seotus Juhan Liivilt laenatud mesilaskujundiga (mesilasluule). „Ma
seisan mesilastaruna“ üks tuntumaid luuletusi, kuid kõige tuntum
ilmselt „Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere“.