Kosmilised kiired
Mitut tüüpi valanguid avastati 1938-46 (P.
V. Auger jt.). 1947-49 tehti kindlaks, et kosmiline primaarkiirgus sisaldab aatomite tuumi umbes
samas vahekorras nagu looduses leidub keemilisi elemente (S. Vernov jt.). Kosmilise
sekundaarkiirguse pehmet komponenti uurisid 1944-45 aastatel A. Alihhanjan ja A. Alihhanov
Aragatsil ja 1945-49 rühm teadlasi D. Skolbeltsõni juhtimisel Pamiiris. Aastast 1957 rakendatakse
kosmilise kiirguse uurimisel Maa tehiskaaslasi jt. kosmoselennuaparaate. 1958 avastati Maa
kiirgusvöönd, mille ehitust on pidevalt täpsustatud.[4]
7
Kasutatud allikad
1. http://www.fyysika.ee/uudised/?p=974
2. http://imagine.gsfc.nasa.gov/docs/science/know_l1/cosmic_rays.html (Tõlkis Kristen Sepp,
originaaltekst: Lisa1)
3. Füüsika õpik 12. klassile, Ain Ainsaar, lk 49 Kosmilised kiired, lõik 4 ja 5, Tallinn
,,Koolibri" 1996
4. Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 4, Tallinn 1972
annaabi.ee 
