tuumad. Peale selle on maailmaruumis kindlasti palju neutriinosid, kuid neid on raske avastada. Hulk aeglasemaid osakesi on pärit Päikeselt, need põhjustavad virmalisi Maa atmosfääri ülakihtides. Aeglased osakesed haaratakse Maa magnetvälja poolt, mille tagajärjel nad jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Nad kontsentreeruvad Maa lähedale nn. Kiirgusvöönditesse, ohustades mingil määral kosmoselendureid ja nende aparatuuri. Need lõksupüütud osakesed on enamuses prootonid ja elektronid. Kiirendid Kiirendatakse laetud osakesi elektrone ja prootoneid, vahel ka nende antiosakesi positrone ja antiprootoneid. Saab ju ainult elektrilaengut elektriväljaga kiirendada. Kiirendamine toimub kõrgvaakumis, et vältida põrkeid õhu osakestega. Seepärast on kiirendi põhisosaks pikk õhutühi toru, umbes 10 cm-se läbimõõduga. Tavaliselt juhitakse osakesed läbi mitme kiirendi,
osakeste kaskaadid ehk laviinid. Hulk aeglasemaid osakesi on pärit Päikeselt, need põhjustavad virmalisi Maa atmosfääri ülakihtides. Aeglased osakesed haaratakse Maa magnetvälja poolt, mille tagajärjel nad jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Lähenemisel magnetpoolusele nende liikumine aeglustub ja nad suunduvad tagasi, kuni teine magnetpoolus nad jälle tagasi peegeldab. Nii nad kontsentreeruvad Maa lähedale niinimetatud kiirgusvöönditesse, ohustades kosmoselendureid ja nende aparatuuri. Need lõksupüütud osakesed on enamuses prootonid ja elektronid. Kiirendid Kiirendatakse laetud osakesi (elektrone ja prootoneid), vahel ka nende antiosakesi. Kiirendamine toimub kõrgvaakumis, et vältida põrkeid õhu osakestega. Kiirendi põhiosaks on pikk õhutühi toru. Kiirendamine toimub tugevas elektriväljas, raadiolaine liigub osakestega sama kiirusega. Osakesi hoiavad koos tugeva magnetväljaga magnetläätsed
kihtides. [3] Aeglased osakesed haaratakse Maa magnetvälja poolt, mille tagajärjel nad jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Lähenemisel magnetpoolusele nende liikumine aeglustub ja nad suunduvad tagasi, kuni teine magnetpoolus nad jälle tagasi peegeldab jne. Nii nad kontsentreeruvad Maa lähedale niinimetatud kiirgusvöönditesse, ohustades mingil määral kosmoselendureid ja nende aparatuuri. Need lõksupüütud osakesed on enamuses prootonid ja elektronid. Pooluste lähedal algab sisemine kiirgusvöönd 100km kõrguselt, ekvaatoril umbes 1000km kõrguselt.[3] Kuid siiski, kosmilisi kiiri on täheldatud palju suurema energiaga kui supernoova jäägid suudavad genereerida ja see kust need ultra-kõrged energiad tulevad on siiani suur küsimus. Võibolla need tulevad väljastpoolt Galaktikat, aktiivsetelt galaktilistelt tuumadelt, kvasaritelt (üliere
annaabi.ee 
