Inimõigused ja nende piiramine õigusega
selle vastandati inimeste otsustusest kehtestatud positiivne õigus, nomos [Luts 1997, lk 55].
Sofistide loomuõigusfilosoofia oli revolutsiooniline, suunatud olemasoleva positiivse õiguse
muutmisele. Platoni ( 427-347 e. KR.) järgi on seadus inimese türanniks ja sunnib paljut
loomuvastusi (Platon, Protagoras, 337). Alkidamas väitis, et Jumal on kõik inimesed loonud
vabadena ega kedagi teinud sünni poolest orjaks. Sofistide kosmopoliitilises
loomuõigusmõttes on nähtud ka üldse inimõiguste idee algupära. Esimene samm selle ideeni
jõudmiseks on kahtlemata kõikide võrdsuse tunnistamine. Sofistid siit edasi siiski ei läinud
ega püüdnud täita konkreetne sisuga. Kallikles (5. saj. e. Kr.) see vastu kritiseeris
rahvavalitsuse ja demokraatia, mis kohtleb kõiki ühesugustena, ehkki inimesed on oma
olemuselt erinevad. Võrdsustamine on ebaloomulik [Luts 1997, lk 56].