kord lauldi, kord eteldi lugusid. Eriliseks tegi kontserdi see, et valgustuseks olid vaid küünlad. Teosed olid väga erinevad, osad olid aeglased ning mõtlikud, teised jällegi hoogsad ja lõbusad. Kontserdit algustas Mairo Tänav Tänak, eteldes Elo viidingu lugu ''Minister''. Kokku oleks pidanud esinema 26 õpilast, kuid üks esineja jäi siiski kahjuks kuulamata. Parimaks esinejaks pean Ivar Piterskihhi, kes etles oma lugu räpiloo saatel. Ta teoseks oli Kosmopoliidi ''AA''. Seda esitust oli tõesti väga põnev kuulata, kuna etleja diktsioon oli selge ja kõik läks soravalt. Räpi laul oli vaid lisand, mis tegi esituse tervikuks. Üks parimatest oli samuti ka Kristiin Koppel, kes laulis K.Rogersi laulu '' Laula mu laulu helisev hääl''. Laul ise oli aeglane, kuid kuulata oli siiski põnev. Ei osanud arvatagi, et üks kuuenda klassi õpilane võib nii hästi laulda. Diktsioon oli samuti väga selge.
Lippuse juhendamisel. 18aastaselt jätkusid tema kompositsiooniõpingud 1990-1992 Varssavi Chopini- nimelises Muusikaakadeemias. Sealt suundus ta edasi Soome, kus töötas alguses organistina. Magistrikraadi sai Reinvere Sibeliuse Akadeemias (1994-2004). Ta on elanud ka Rootsis (hea sõber on Käbi Laretei), hetkel elab vabakutselise heliloojana Berliinis. Erineva kultuuriga, majandusliku olukorra ning usuliste traditsioonidega riikides elamine on temast teinud kosmopoliidi, mistõttu leidub tema muusikas eesti muusikale iseloomulikke (stereotüüpseid) jooni vähe: ,,Olen selles mõttes tavalisest eestlasest erinev, et lahkusin Eestist juba poisina. Ja Soomes sain täiskasvanuks. Võib öelda, et minu identiteet tekkis seal." Reinvere kirjutab eksistentsiaalse haardega muusikat ajalugu ja kultuuri, loodust ja inimtunnetust käsitlevad teosed. Iseloomulik on ka muusikat ja teisi kunste ühendav sünesteetiline lähenemisviis. Ta on
Igaõhtuseks meelelahutuseks sai välismaine actionfilm ning ihaldusväärseimaks leluks poisiklutile legokonstruktur, asendades puust mänguklotse, mis olid juba ammu luitunud värvusega. Üks hetk saabus interneti võidukäik, mis muutus ruttu elu loomupäraseks osaks, mille tõttu hakati maad ka E- stoniaks kutsuma. Teiselt poolt meenub, kuidas 1990ndate keskel näis välismaa sama maagilisena kui jõuluvana, kõik kibelesid sinna ning sealviibijat saatis koheselt kosmopoliidi kuulsus. Aastal 2009 tundub mulle isiklikult, et välismaa lähetusi, õppereise võetakse tihtilugu tüütuna näiva toiminguna, kuna peab kodust eemal olema. Kodu väärtustatakse üha rohkem. Reisimine ei ole ammu enam ainult priviligeeritutele, keegi ei takista meid oma eluga tegemast, mida iganes soovime. Ainult üks asjaolu teeb mind murelikuks, mis võib peapeale pöörata Eesti senise arengu. Selleks on naaberriigis Venemaal toimuv. Naljakas, kuigi oleme 2004
annaabi.ee 
