Jaapani aed Lääne inimese jaoks on Jaapani aed silmapilkselt äratuntav. Jaapani aiakunsti omapära mõistmiseks on vaja tutvuda selle ajalooga. Aiakunsti alguseks loetakse 6. sajandit, mil Jaapanisse saabusid esimesed aednikud Koreast, kes tutvustasid seal hiina aiakunsti põhimõtteid, mille aluseks oli taoistlik ja budistlik filosoofia. Aedu loodi nagu maalikunsti san-sui (mäed-veed) zanri järgi, milles väljendati kosmogoonilist yin-yang printsiipi. Aiakunstniku kohus oli mõista looduses toimuva varjatud mõtet ja seda aia kaudu väljendada. Puude ja taimede valikul jälgiti sümboolikat, näiteks sümboliseeris mänd pikka iga, lootos hingelist puhtust, pambus mehisest ja vastupidavust. Oluline oli ka aastaaegade ilmekas väljendamine. Tegelikult kujunes jaapani aed välja alles 10.-12. sajandil ja saavutas õitsengu 14.-16. sajandil, mil
kui õhtu tulles on me tuba pime ja sina avad naudinguterea. Ei uuri ma su püksilõiget, nime, ei sinu soeng mind vaimustusse vea. Kuid, teineteist et meie kompasime, Euroopa kaua mäletama peab. Me kaardusime teineteise kaisus, mu pihu alla sattus sinu naisus ja välja kutsus kauni häbiteo. See oli päiksepaisteliselt sorav. Ma karglesin su kaevul nagu orav ja paika panin surematu eo. Eesti luule antoloogia Kolm kosmogoonilist etüüdi II Sul on sada salaihu. Igas sada salakihu. Kokku teeb see kümme tuhat. Luited ja luhad. Leegid ja tuhad. Kuhu meid uhab see püha puhang? See, mis praegu nii lõkatab, see, mis praegu nii rõkatab, kartusi milles ei võpata, see, mis praegu nii lõbusalt luikab, see, mis praegu nii tuliselt tuikab, kõigele üleolevalt muigab, ükskord on tuskadetagune, ükskord on valudealune, ükskord on kinni vaevade vahel,
annaabi.ee 
