Immanuel Kant
..“,
sest „mateeria püüdleb algusest peale formeerumise poole“. Kanti kosmoloogiline
hüpotees tugines Newtoni mehhanikale ja kosmoloogiale ja neist tulenevale looduse kui
„ühe ühtse süsteemi“ kontseptsioonile.
Selles hüpoteesis on kõrvale heidetud Descartes`i oletused korpuskulite
keerisvooludest ja nende kurikuulsad „rõhumised“ on asendatud ülemaailmse
gravitatsiooni ja teiste Newtoni mehhanikaseaduste toimega.
Kanti kosmogooginia põhisisu on järgmine. Tõmbumisjõu tulemusena
moodustasid hajunud mateeria osakesed (külm ja hõrenenud tolmukogum) pikkamisi
tohutu pilve, mille sisemuses tõmbumine ja tõukumine tekitasid keeriseid ja
kerakujuliseid kämpe, mis hõõrdumise toimel hakkasid soojenema. Need olidki tulevane
Päike ja tema planeedid. „Kriitika-eelse Kanti loodusteaduslik materialism oli paljusti
piiratud. Eelkõige selles mõttes, et Kant apelleeris jumale kui mateeria ja
liikumisseaduste loojale, 1763