Enn vetemaa
Ta travesteerib rahvusmütoloogiat
ja miksib stiile ka raamatutes ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) ja ,,Eesti luupainaja aabits" (1993), kus
kergemeelne sisu on pakitud (pseudo)teadusliku uurimuse väljapeetud vormi.
,,Tulnuk" on kirjutatud võimalikkust manifesteerivas tingivas kõneviisis. Sellega kriipsutab Vetemaa alla loo
väljamõelduse ja aktiviseerib allegoorilise lugemisviisi. ,,Tulnukat" saab lugeda antiutoopiana Orwelli ja
Huxley' laadis või kui kosmaarset muinasjuttu täiskasvanuile. Karnevaliseeritud tekstimaailmas viited
keskajale pole juhuslikud tegutseb salapärane nooruk, kelle ülimaks ideaaliks on absoluutne harmoonia.
Ent just sel põhjusel saab temast totalitaarse riigi andunud teener. Sokeerivas lõpplahenduses näeme
Jeesusega kõrvutatud malbet heategijat lapsepiinaja rollis. Ohud, mida kätkeb idee või iidoli fanaatiline
teenimine, on üks Vetemaa põhiteemasid.