Rahvakultuuri ajalugu 1700-1816
Olles küll
peategelased, ei tegutsenud nad ise, vaid nende eest toimetati kõik ära -- niihästi kosimisel
kui pulmades. Kosjas kõneles ja tegutses isamees, vanem abielus mees, tavaliselt peigmehe
sugulane. Kosja mindi vanasti ratsa täkkhobusega, hiljem sõideti ehitud vankriga. Aeg pidi
olema noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel olid kaasas kingitused,
varasemal ajal õllelähker, hiljem viinapudel. Kosjaviin pidi olema magus ja punane. Kosjajutt
oli ümberütlev ja isamees pidi olema väga sõnaosav. Jutu lõpetuseks pandi viinapudel lauale
ja, kui peremees sellest rüüpas, oli see märgiks, et kosjad on vastu võetud. Kosjakingid ehk
kihlad oli omaaegsele naise ostmisele viitav igand. Üldtuntud kingid olid pruudile põll,
siidrätt ja nuga (hilisemal ajal sõrmus), emale tanu või põll, isale müts või piip, õdedele ja
vendadele rätid. Selle juurde käis veel 19. sajandil ka kihlaraha või käsiraha, mille suurus
annaabi.ee 
