Ennosaare Ain
Pajusaare talust aga sellega polnud vanaema nõus. Nädalad läksid mööda. Pühad olid juba
ukse ees. Ennosaare eide mõtted tuleva minia kohta polnud sõrmeküüne võrdki muutunud.
Nutuga pooleks tegi vanaema iga päev tööd et Ann, kellele ta Peedist püüdis kõneleda, ei
astunud ta nõusse. Ann oli vanaema sugulane. Ühel päeval vanaeit saigi lõpuks Annega jutule
aga siis Ann vastas talle, et Peet ei taha teda. Vanaeit seepeale solvus mõneajapärast tuli Peet
oma kosijaga koju, et Paljusaate tädi kasutütre Eeduga abiellu astuda. Ta teavitas ka vanaeite
aga ta selle peale hüüdis, et ta tema armu ja abi iialgi ei taha ja ei võta heaga sarnast kerjakotti
minimaks ja ust põrinal oma taga kinni pannes jooksis vanaeit nuuksudes välja. Eedu hakkas
see peale kibedalt nutma ja läks koju. Ann käis vanaeite lohutamas aga see ei aidanud.
Vanaeit mõtles endamisi mida ta teinud on et temaga nii juhtus.