"Vesi" Toomas Raudam
]6ukamatel on kaekellad. M6nel isegi mitu,
TOOMAS RAUOAM
kirikuopetaja pojal naiteks. Need on sumute kellad, mille leinajad on
tanutaheks jutluse ja matusetalituse eest opetajale jatnud. Me jaotame
kellad omavahel ara, igas klassis peab olema vahemalt iiks kell. Kui see
iiks pingist touseb, on tund loppenud. Loomulikult on kellad ka opetajatel,
kuid nende aega me ei usalda, vahel satuvad nad hoogu ja raagivad iile
aja. Me teeme enda aega ise, seeon helmi-helin, mis meie korvus kolab.
Vahetundidega on veidi raskem,klid me pole enam endised; me pole enam
lapsed ja kontrollime vabadust, mille surm meile on kinkinud.
Viieteistkiirnnendal paeval juhtub see, mis on ootusparane lugejale,
kuid ootamatu ning jahmatav meile, meie 100meie-tegelastele.
Ta jouab kohale kaugelt, voiks 6eld.~,et galopeerib, sest temas on
iiksikud tumedamad tUkid, vaikused. Uhtakki on ta kohal, iimbritseb
meid iileni - korvuni,korvataguste
annaabi.ee 
