V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
nagu PontoiseM rünnakul. Tehke asjale kord lõpp peale, pagana pihta! Kes tagasi põrkab,
selle raiun kohe pooleks.»
2
8
3
Asetatud nõnda kahe võrdse ohu, oma ülema ja ema vahele, kõhelesid soldatid silmapilgu,
siis aga läksid südant rindu võttes Rotiaugu juurde.
Seda nähes tõusis Gudule järsku põlvedele püsti, lükkas juuksed näolt kõrvale ja langetas
oma kõhnad marraskil käed alla. Suured pisarad tulid tal silma ja hakkasid ükshaaval põse
kortsusid mööda nagu oja oma sängi mööda alla voolama. Ühtlasi hakkas ta rääkima, kuid
nii paluva, maheda, alandliku ja südamesse mineva häälega, et nii mõnigi Tristani lähedal
olevaist panetanud sõjameestest, kes muidu valmis oleks olnud kas või inimliha sööma,
silmi pühkis.
«Härrad seersandid, üks sõna ainult. Ma pean teile midagi ütlema. See on minu lihane
tütar, näete, minu oma kallis tütreke, kelle ma kunagi olin kaotanud. Kuulge ometi! See on
terve lugu