Viimne ratsu .
/,,Revolutsioon on läinud nässu!"/
kõlab selelst luuletusest. Kirjutatud on see juab Stalini ajal, mil vast kõigile iseseisva
mõtlemisvõimega inimesele oli selge, et mingit kommunismi ei tule, ainult uued isandad, teise
nime all.
Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.
Silmaviljaterad pudenesid.
Nime kõla kadus minu eest.
Ainult kortsund sall mul hiljukesi
lõhnab veel su puudutuste meest.
Lauluga võib kokku panna ka Jesseenini armastusluulest kõlava üksinduse ja kurbuse.
Armastatu on läinud, alles teamst on vaid mäletsused tuhmid ja kortsund sall. Taaskord teades
mehe elulugu ja vaajdust armastsue järgi, see luuletus hingematvalt kaunis.
Laul ,,Viimne ratsu" ja selel erinevad tõlgendusviisid sobivad hästi kirjeldamaks kahe suure
poeedi Sergei Jesseenini ja Vladimir Majakovski nägemust enda kohast tolleaaegses
annaabi.ee 
