harimise ja valitsuse alla, kes teavad. 5) Millistele olulistele lahknevustele Platoni ideaalriigi mudeli ning meie tänapäevaste õiglusarusaamade vahel osutab autor? Kas üleüldse on midagi sellist, nagu objektiivsed väärtused ja normid, tänapäeva filosoofias vaieldav. Ent isegi kui neid aktsepteerida, tekitab kindlasti suuri kahtlusi, kas selline haridussüsteem on võimalik, mille kasvandike puhul saaks olla kindel, et nad ei korrumpeeru poliitilise võimu tõttu. Muus osas on Platoni eestkosteline riigimudel vastuolus meie tänase arusaamaga õiglasest poliitilisest korrast eeskätt selles, et meie jaoks on keskse tähtsusega orientatsioon põhiõigustele, millega igale kodanikule antakse teatav vabadus-sfäär, mille raames ta on ise vastutav oma elu kujundamise eest. Selle põhjus on, et ei ole enam üht terviklikku hüve mudelit, mis määraks igaühele tema obligatoorse koha ja ülesanded ühiskonnas
määral oli ta ka idealist, mida näitab kas või tema eraldumine Ahet-Atonisse oma "Atoni kuningriiki", pealegi polnud ei Atoni teoloogias ega Ehnatoni reli- gioosses maailmapildis (mis oli ju iseenesest üks ja seesama!) kohta reaalse elu varjukülgedele (Stadnikov 1998a: 319). Teiselt poolt ei tohi alahinnata tema soovi saavutada poliitilist ainuvõimu, elimineerides selleks mõjukad poliitili- sed grupeeringud (Amoni preesterkond, vana aristokraatia ja korrumpeeru- nud kõrgametnikkond), samuti piisas tal otsustavust rakendada repressiivabi- nõusid, mille toel suutis ta niigi kaua valitseda. Siit nähtub, et uurijatel, kes on püüdnud näidata, et Ehnaton kasutas Atoni kultust Amon-Ra preesterkon- na allasurumiseks ja kuningavõimu ülimuslikkuse taastamiseks, võib olla olu- lisel määral õigus (nt Redford 1984). 116 www.folklore.ee/tagused
annaabi.ee 
