V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
koosolijaid hämmastas. Isegi Coppenole plaksutas talle; Clopin Trouillefou aga, kes ka
võistles (ja kes võis oma näo jumal teab kui inetuks moonutada), tunnistas enese võidetuks.
Meie ütleme sedasama. Me ei katsugi lugejale pilti anda sellest neljakandilisest ninast,
sellest hobuseraua moodi suust, sellest pisikesest vasakust silmast, mis ruske kulmupõõsa
varju kadus, kuna kogu ta paremat silma varjas määratu suur käsn; neist korratuist, mitmest
kohast katkistest hammastest, mis meenutasid kindlus-müüri sakke; sellest rakkus huulest,
mida üks ta hammastest kinni haaras nagu elevandi kihv; sellest vaoga lõuast ja enne kõike
üle selle kõige laotunud ilmest, mis oli tigeduse, imestuse ja kurbuse segu. Eks katsugu seda
tervikuna kujutleda, kes saab!
Vaimustus oli üksmeelne. Tungiti kabeli poole. Sealt toodi üldise võidutsemise saatel
õnnelik narride paavst välja
annaabi.ee 
