ERNI d9 / 2011
vahendina. Nii sündis näiteks ka Aaviku ,,Ruth". Selline teos on kirjaniku vaba mõttelend,
mis võib olla ka väljaspool reaalsuse piiri. Muidugi leiab ta ka, et Kivikase teoses on veidi
naiivsust, kõik pole siin maailmas ju nii halb, kuidas tema seda kujutab. Tsiteerides Tuglast:
,,Lõppude lõpuks: see maailm ei olegi nii paha, kuigi meil ka parema vastu midagi pole".
Ma isiklikult leian, et seda raamatut ei oleks vaja kolm korda lugeda, piisab ühest korrastki.
Sellise raamatu põhjal võiks jääda seesama emotsioon, mis esmakordsel lugemisel tekkis.
Olen poolt, et see raamat tõesti on originaalse, ebatavaline ja et see võib olla igavuse
peletuseks kirjutatud. Mõte kipub igavust tundes ringi rändama ja sellised lood võivadki
tekkida. Muidugi olen üdini nõus väitega, et maailmas pole sugugi kõik nii sünge ja tume
nagu Albert Kivikas seda kirjeldas. Ja veidi rõõmsameelsust samasuguste sõnamängudega
annaabi.ee 
