EESTI KÜLARAHVAS 17.-19. SAJANDIL
-19.
sajandil oma eliit, mis koosnes traditsiooniliselt koolmeistrist, pastorist, arstist ja
mõisnikust. Nende kaudu jõudis maarahvani kombeõpetus, vaimu- ja hingeharidus ning
osake maailmakultuurist.
3.1. Külaelanike ühistegevus kultuurikandjana
Keskajast on väga vähe ajaloolisi andmeid küla ametimeeste (vanemad, kohtunikud ja
muud) ja nende ülesannete kohta kasutusel on olnud nimetusi nagu ,,sundja", ,,vardjas",
,,kubjas", kilter, vanem, kümnik, korrapealne (Berg jt 1998:207).
Kuigi ühiselt tegutseti Eesti külas juba aegade algusest, pärinevad kogutud teated selle
kohta, milliseid küsimusi taluperemehed koos lahendasid, alles alates 19. sajandist, kui
külakogukonda enam ei eksisteerinud ja talurahva omavalitsusüksusteks olid seadustega
moodustatud vallakogukonnad. Ühise nõu ja jõuga tehti mitmesuguseid töid, mida
maakasutusviisi tõttu tuli teha üheaegselt, nagu põllutööde (künd, külv, lõikus jne)