Anton Hansen Tammsaare “Ma armastasin sakslast”
Vanaisa oli endisest kõrgest soost
ja erinevalt Erikast, kes vanadest aegadest midagi ei teadnud, oli tema võrdlemisi
kindlalt kinni vanades traditsioonides. Ta ei uskunud Oskari kindlameelsusesse, pidas
teda ilma põhimõteteta ning jumalata meheks, kes ei suudaks Erikaga koos tulevikku
minna. Oskari õpingud olid pooleli jäänud osalt rahalistel põhjustel kuid ka huvi
puuduse tõttu. Ta ei näinud korporatsioonidel mõtet ning ei suutnud ka seega
vanaisale end tubli korporandina esitleda. Ta ei pidanud end ka pärast seda enam
Erika vääriliseks. Mõneti on Oskari hirm ja suutmatust end maksma panna mõistetav.
Miski tema senises elus polnud talle tõendanud, et ta oleks midagi väärt, aga Erikal
olid suursugused juured ja ta vääris seda, et tema eest hoolitsetakse. Nagu selgus
romaani lõpus jäi paljugi pärast seda saatuslikku kohtumist ütlemata. Erika ei uskunud
Oskari armastusse ning Oskar ei osanud midagi ette võtta, et end Erika vääriliseks