Autorid olid peamiselt kohalikud saksa haritlased, pastorid ja kooliõpetajad (Fr. G. Arvelius, Fr. W. von Willmann, J. W. L. von Luce, O. R. von Holtz jt. Autorid soovisid oma ,,vaest venda" aidata, õpetada ja kasvatada; nii nagu kirikukantslist, nii manitseti ka kirjasõnas talupoega kuulekusele ja jumalakartlikkusele, ent teisalt anti ka juhiseid ja näpunäiteid paremaks elukorralduseks. Teoste põhiolemuse võtab ilmekalt kokku ühe Otto Reinhold von Holtzi loo pealkiri ,,Jut on se Koroke, öppetus on se Iwwa". 11. Peter August Friedrich von Manteuffel kutusuti hulluks krahviks kuna tal olid ebatavalised huvid,talurahvasõbralikkuse ja eluviiside poolest. 12. Sentimentaalset kirjandust iseloomustab liialdatud tundelisus, nutulisus ja emotsionaalsus. 13. Otto Wilhelm Masin oli eesti pastor ja keelemees, õ-tähe tooja eesti kirjakeelde. Lõi ,,Maarahva Nädala-Lehe", milles olid sõnumeid, jutte ja vanasõnu. Masing märkas kirikukirjanduse ja rahva vahel lõhet ja tasandas seda
nad, et olukorra muutmine on ühtviisi kasulik nii talupoegadele kui ka mõisnikele. Rahvavalgustuslikud ideed leidsid tee õpetlik-moraliseerivatesse kirjanduspaladesse: mõistukõnelistesse juttudesse, valmidesse, luuletustesse ja dialoogidesse. Kirjanduses peituvate „kaunistuslike“ mõjutusvahendite abil loodeti rahva vaimu äratada ja teda kõlbeliselt kasvatada. Niisugusest taotlusest tuleneb ka mõiste didaktiline kirjandus, mis avaldub ilmekalt ühes pealkirjaski: „Jut on se Koroke, Öppetus on se Iwwa“ (O. R. v. Holtz). Kuivõrd autoriteks olid vähese kirjanikutalendiga sakslased, kellel polnud ka küllaldaselt teadmisi eesti oludest, kätkes nende looming põhiliselt saksa õpetlike juttude tõlkimist või mugandamist eesti keelde. J. H. Rosenplänter Silmapaista estofiilina tõuseb esile Pärnu Elisabeti koguduse pastor Johann Heinrich Rosenplänter (1782 - 1846). Oma nime on ta jäädvustanud eesti vaimukultuuri kogumise,
annaabi.ee 
