Kersti Merilaas
ja järve kaldal on pilliroog
täis laule ja linnupesi
On põldudel külvajaid hoolega tööl,
muld tulvil on sigimistungi.
Ju metsad on haljad, kuid igal ööl
veel pakatab uusi pungi.
Ja taevas on kõrge, ja taevas on lai,
ja mägedel virvendab valgus,
ja väljadel õitseb ja hõiskab mai,
suur Põhjamaa suve algus.
Öö
Kolm korda kuskil hõigati
ja puude ladvus kustus kaja,
tuul nagu pooleks lõigati
ja öö sai ümber väikse maja.
Nüüd mahajäetud aiateel
siil tatsab, kormitsedes toitu,
ja ööbik hõiskab veel ja veel -
ei vaikida või enne koitu.
Puult õisi langes rabinal -
üks väsind lind seal unes sonib.
Kas kuuled, kuidas krabinal
kuukiiri mööda katust ronib.
All koplis kasest kaseni
käiks udunimbuses kui jumal...
Ah, keerduda mind lase nii
su jalge ümber nagu humal.
Ma tahan olla nagu tee
või nagu kivi, millel astud,
või laul, mis kostab üle vee,
või lill, su rõõmuks õide lastud.
Merilaasi luuletustest:
annaabi.ee 
