E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
nõndanimetatud vaba talupoja pere, kes oma kentsakad õigused ei tea missuguse poole aruga
piiskopi käest on saanud. Neil värdjail on minu isa helduse läbi hari nii kasvanud, et sugugi
enam ei oska häbeneda. Nad on ühe jooksiku minu alamate seast eneste juurde peitnud, minu
orja peksnud ja mind
80
sellega ning häbematu sõimamisega teotanud. Nüüd ütelge, mis ma niisugustega pean
tegema?»
Vihalõke põles noorte rüütlite põskedel.
«Jumala eest!» karjus Klaus Korkenpropf, priske noorsand, kellele esimesed punased
karvakesed
lõual meheiga ning meheau tõotasid. «Säherdust juttu pole ma veel kuulnud. Prii talupoeg?
Mis asi see on? Säärast seent meie maal ei kasvagi, ja kus ta kogemata juhtub ilmale tikkuma,
peaks ta kõhe puruks tallatama.»
«Mis me veel ootame!» hüüdis kõrge kasvuga, kähara pea ja lühikese ninaga junkur
Klopfleisch. «Lähme poome kurjategijad oksa ja pistame nende pesa põlema.»
«See on õige! See on selge