August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
temale ukse avanud - kaob üle läve. Jaanus kuulatab lahtisel lävel, tuisk ja lumi
tungivad sisse. Kuulda on, kuidas huntide ulumine kaugemale läheb.
VANAEMA (on enese üles ajanud, kobab läve poole ja pomiseb lõdisedes).
... Metsapeni, pikkalõuga,
metsa kuldne kuningas,
mine sooda solgutama,
mine laanta laiutama,
kivi külge kiskumaie...
Väljas pauk, tulejuga pimedas ja naisterahva äkiline korjatus.
JAANUS. Püha jumal taevas! (Kargab üle läve ja jookseb
hääle poole.)
VANAEMA (nagu enne, on keset tuba jõudnud).
Meid kaitse oma vere sees,
oh issand jumal, abimees!...
MARI (rutuga ümbervisatud hilpudes, suures erutuses tagatoast tulles, hirmul
vanaema ümbert kinni võttes). Vanaema! Vanaema! Oh jumal! Vanaema?...
VANAEMA (hirmul). Ei tea, laps, ei tea! See ei olnud looma, see oli inimese
hääl!
MARI (kõige suuremas erutuses, tormab läve poole
annaabi.ee 
