V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Majade korstnad, müüride sakid, katuste
nikerdatud viilud, augustiini kloostri tornitipp, NesleT torn, kõik need hiiglasuure
obeliskisilueti
tipud ja sakid suurendasid aina illusiooni, manades silmade ette fantastilise,
vormirikka skulptuuri detaile.
Selle viirastuse mõju all kujutles Claude, et ta näeb ilmsi põrgu kellatorni. Tuhanded tuled
sellel koledal kellatornil paistsid talle päratu suure põrgutule õhuaukudena. Hääled ja kumin,
mis sealt kostsid, tundusid kisana ja korisemisena. Tal hakkas hirm, ta pani kõrvad kinni, et
mitte midagi enam kuulda, pööras selja, et mitte midagi enam näha, ja läks suurte sammudega
sest õudsest viirastusest eemale.
Kuid viirastus oli tas eneses.
Kui ta end linna tänavatelt leidis, paistsid poeakende valguses edasi-tagasi liikuvad
inimesed tontidena, kes alatasa tema ümber tiirlesid. Ta kõrvus sumises imelikult,
eriskummalised meelekujutused ajasid ta vaimu segi. Ta silm ei seletanud maju ega