Soov Lääne ühiskonda lammutada või radikaalselt muuta viis sürrealistid ajuti koostööle isegi kommunistidega. Kirjanduses ja teatrikunstis püüdsid sürrealistid alateadlikke jõude vabastada otsese spontaansuse abiga, näiteks harrastati “automaatset kirjutamist”. Staatilisi esemeid loovas visuaalses kunstis prooviti samuti otsest spontaansust ja juhuse abi kasutamist. Sakslane MAX ERNST(1891-1976) tegi näiteks frotaaze (hõõrutud pilte). Need olid mingilt koredalt pinnalt saadud jäljendid paberile. Mõned teosed sündisid kollektiivselt joonistades, nii et üksteise tehtut nähti alles lõpus. 1920-ndate ja 1930-ndate aastate sürrealismile oli tüüpilisem siiski püüe otsida alateadvuse jälgi unenägudes, hallutsinatsioonides ning laste vaimuhaigete või ürgaja inimeste visuaalses eneseväljenduses. Tõenäoliselt sündis osa sürrealistlikke teoseid ka materjali teadlikult kombineerides või võimalikult mõistusevastaselt ümber töötades
poolt, põgenes Breton USAsse. 1942. aastal korraldas ta Yale'i ülikoolis sürrealistide näituse ja kirjutas seal veel ühe manifesti. 1946. aastal naases Breton Prantsusmaale, kus jätkas kuni surmani uute sürrealistide värbamist ja näituste korraldamist. Võib öelda, et sürrealistlik liikumine lõppes lõplikult alles 1966. aastal, kui Breton 70-aasta vanuselt suri 28.09.1966. Max Ernst oli enamasti veristlik sürrealist, kes tegi frotaaze(hõõrutud pilte), mis olid mingilt koredalt pinnalt saadud jäljendid paberil. Tema pildid olid fantaasiaküllased ja veidrad, kus olid süngevõitu olendid. Sageli asendus süngus absurde huumoriga. Ta sündis 02.04.1891 aastal Saksamaal, Brühlis. Ernst suri, üks päev enne oma 85 sünnipäeva, 1. aprillil 1976. aastal, Pariisis. Max Ernsti surnukeha kremeeriti ning tuhk on maetud Père Lachaise kalmistule Pariisis. Joan Miró oli teise katalaani sürrealist, kes arendas dekoratiivstiili, mida sai teostada
annaabi.ee 
