Jürgen Rooste "Higgsi boson" ARVUSTUS
ta võinud apelleerida Underi “mõjudele”: nüüd langeb aga mõjude küsimus üldse ära, ja valitsevaks
muutub inspiratsiooni hoogne voogamine, sisse- ja väljahingamise rütm, sõnade ja kujutluste
tõkestamatu vool.
Nii ongi Rooste tekstides harilikust rohkem rõhku pandud just mahulisele küljele.
Luuletustes tuleb ette palju kordusfraase, ümberütlemist, refrääne ja hüüdsõnu, mis kõik viitavad
teksti “väljahingamisele”, suulisele esitusele, ettekandest sündivale joovastusele. Viis, kuidas värsid
omavahel seostuvad, olenebki sageli rohkem rütmist kui mingitest sisulistest või vormilistest
kaalutlustest. Rütm kannab Rooste inspiratsiooni edasi, see muudab teksti laulvaks, ümisevaks,
hõiskavaks, möirgavaks ja kisendavaks. Mõned tekstid on silmanähtavalt kirjutatud just suulist
annaabi.ee 
