"Nii hea on olla perega koos" - essee
Tavaliselt sõidame kõik koos Ida-Virumaale, sest seal elab
suurem osa mu sugulastest. Seal on meil üks suur plats võrkpalliväljaku , lõkkeplatsi, kiikede ja
majakesega. Päev läbi lastakse muusikat, süüakse-juuakse, lauldakse ja tantsitakse ning
mängitakse erinevaid seltskonnamänge.
Kuna minu emal on veel lisaks kolm õde ja kõigil neil on mehed ja mitu last , on meil
kokkusaamisi sünnipäevadeks ja muudeks juhtudeks minu arust natuke liiga palju . Iga kord
pakutakse samu, kordumakippuvaid toite nagu keedukartul, kartulisalat ja rosolje, millest on
ausalt öeldes juba kõrini, ning räägitakse samu jutte, nagu vigane vinüülplaat. Samuti on mu
tädide pojad-tütred minust kõik nooremad ja see võib vahel igavaks muutuda.
Lõppude lõpuks on pere ikkagi sulle alati abiks , kui sul seda vaja on ja ma olen väga õnnelik , et
mul see olemas on. Ma arvan, et see tuleks hoida lähedal, kuid mitte liiga lähedal. Tuleb leida
annaabi.ee 
