Eesti muusika
Muutused koguduselaulus
Kuni 18. sajandi lõpuni kasutati luteri kirikus orelit koguduselaulu saateks väga harva -
suurtes kirikutes oli orel põhiliselt kunstmuusika jaoks ja maakirikutes seda sageli polnud
üldse. Kogudus laulis tavaliselt eeslaulja (köstri) järgi ning enamasti väga venivas tempos.
Koraaliviisidele lisati ohtralt improviseeritud kaunistusi - selliselt laulduna ei kõlanud laul
muidugi ühehäälselt vaid heterofooniliselt. Nii kujunes suur hulk rahvalikke koraalivariante,
milliseid näiteks Cyrillus Kreek hiljem Läänemaalt hulganisti kirja on pannud. Neid tuntakse
ka kui "vaimulikke rahvalaule". Selline koguduselaul toetus peamiselt suulisele traditsioonile
ning ametliku lauluraamatu tekste lauldi erinevates kogudustes väga erinevalt.
1825. aastal algatas Liivimaa pastor Punschel koguduselaulu reformi: ta soovis kogudustes
kinnistada koraalide lihtsa, kaunistamata ja puhtalt ühehäälse laulmise. Sealjuures pidi samu
viise kõikjal ühtmoodi lauldama
annaabi.ee 
