Eduard Ahrens
ning selles ametis töötas ta 26 aastat, kuni oma surmani.
1860.aastal kinnitati ta Ida-Harjumaa praostiks. Tänu eesti keele ja rahvaluule alastele töödele valiti
Ahrens 1845.aastal Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks, kuid vastuolude tõttu seltsi esimehe F.R.Faehlamnn'iga
loobus ta kahe aasta pärast sellest tiitlist. Alates 1842.aastast oli Ahrens Eestimaa kirjanduse Seltsi korraline liige
ja aastast 1845 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liige. Eduard Ahrens suri kopsurabandusse Tallinnas.
Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843.aastal eesti keele grammatika (,,Grammatik der Estnischen
Sprache Revalschen Dialektes" ,,Tallinnamurdelise eesti keele grammatika"). Selle teose järgi peetakse teda
tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireformi ajendiks oli püüd kirkikukeelt
rahvapärastada. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome
annaabi.ee 
