Tammsaare ja Gailit elulugu
lugejale muhedamat koomikat esineb juba suuremal määral Pearu arvukais kõrtsi-, kodu- ja
kohtuprotsessimistes naaberperemehe Andresega, eriti tugeval kujul aga ta nääklemistes
Andrese karjapoisiga; aialõhkumises, milles ta jääb alla, sest et ,,nuabrimehe veart eit oma
heleda jaalega" (Pearu murrakulise kõneviisi pitoreskne koomika) kurjale läinud loomad palja
hõikumisega ära kutsub; kraavipaisutamistes, mis naabri karjapoisi vahelesegamise tõttu
samuti luhtuvad; tikkude tagumises kopliteesse, mis lõpuks veristab Pearu enda jalad, ja hul-
gas teistes säärastes seikades. Kõik need stseenid kätkevad võimast koomikat puhtamal kujul
(Hobbes'i valemi järgi, et ,,üleoleku tunne kellegi inferioorsusest", eriti kui selle juures või-
dule pääseb õiglane pool, tekitab naeru). Viimastel puhkudel on lisaks tegemist tunnustatud
inversiooninähtusega (tegu pöördub tegija enda. kahjuks). Üldse on jämekoomiline ,,Tõe ja
annaabi.ee 
