Kirjanik ja tema aeg. Juhan Smuul "Jäine raamat"
igapäevane nägu. Smuul kirjutab vahvalt pingviinidest. Ta hakkab arutlema
inimeste “valuläve” üle. Smuul kirjeldab, kuidas ta pole kunagi varem
kohanud kirjanduses sõna nagu valulävi ning kuidas see aste võib olla iga
inimese jaoks erinev. Valulävi- sajatonnine sõna, mis on ülekantav iga
kirjaniku sõnavarasse. Arvan, et Smuul käsitles enda jaoks valuläve kui
metafoori.
Smuul kirjeldab 31. detsembri 1957 aasta päeva. Koperaatsial valitseb küll
peomeeleolu kuid siiski on see tunne veidi rusuv, eriti mõnele mehele, kes on
kodust eemal olnud juba üle aasta. Mehed mõtlevad, mis toimub sellel ajal
suurel mandril, näärikuusk tuletab meelde Eesti metsa. Uus aasta tuli meeste
jaoks neli tundi varem kui Tallinnas, nad istusid hommikuni lauldes koos,
mängiti pilli ja suheldi “Obi” meestega. Kuigi Smuuli oli kirjanik, tundub, et
talle väga meeldis teha ka füüsilist mehetööd, näiteks kauba mahalaadimine.
annaabi.ee 
