"koostisosakeseks" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

veidraid mustreid heitsid. Hiljem, kui ta esmakordselt kogemata kellanöörist kinni haaras, end sellele rippu laskis ja kella kõikuma pani, paistis ta kasuisa Claude'ile, nagu oleksid lapsel keelepaelad lahti läinud ja ta oleks kõnelema hakanud. Nõnda vähehaaval katedraali varju all arenedes, siin elades, magades, siit peaaegu kunagi mitte lahkudes ja pidevalt ta salapärase mõju all olles muutus ta lõppude lõpuks tema sarnaseks, juurdus temasse, moondus niiöelda tema koostisosakeseks. Ta keha esileküündivad nukad (lubatagu meile see võrdlus) olid otsekui loodud, et sobida hoone taanduvate nurkadega, ja ta ei paistnud ainult olevat selle ehituse elanik, vaid ka selle loomulik sisu. Võiks peaaegu öelda, et ta sai kirikult oma kuju nagu tigu oma karbilt. See oli ta elamuks, urkaks, kestaks. Tema ja vana kiriku vahel valitses nii sügav loomulik ühtekuuluvus, nii suur füüsiline sugulus, et ta selle külge oli kasvanud nagu kilpkonn oma koore külge