V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
veidraid mustreid heitsid.
Hiljem, kui ta esmakordselt kogemata kellanöörist kinni haaras, end sellele rippu laskis ja
kella kõikuma pani, paistis ta kasuisa Claude'ile, nagu oleksid lapsel keelepaelad lahti läinud
ja ta oleks kõnelema hakanud.
Nõnda vähehaaval katedraali varju all arenedes, siin elades, magades, siit peaaegu kunagi
mitte lahkudes ja pidevalt ta salapärase mõju all olles muutus ta lõppude lõpuks tema
sarnaseks, juurdus temasse, moondus niiöelda tema koostisosakeseks. Ta keha
esileküündivad nukad (lubatagu meile see võrdlus) olid otsekui loodud, et sobida hoone
taanduvate nurkadega, ja ta ei paistnud ainult olevat selle ehituse elanik, vaid ka selle
loomulik sisu. Võiks peaaegu öelda, et ta sai kirikult oma kuju nagu tigu oma karbilt. See oli
ta elamuks, urkaks, kestaks. Tema ja vana kiriku vahel valitses nii sügav loomulik
ühtekuuluvus, nii suur füüsiline sugulus, et ta selle külge oli kasvanud nagu kilpkonn oma
koore külge