Uurimus Aristotelesest
Kõige madalama
eluvormi moodustab taimne elu: siin piirdub kõik üksnes toitumise ja sigimisega. Loomne elu omandab sellele
lisaks juba aistmise ja võime asukohta muuta. Inimlik elu sisaldab peale eelnevate veel lisaks mõistuse ja
mõtlemisvõime, mis teda oluliselt eraldab madalamatest eluvormidest.
Aristoteles arvab, et loomne keha koosneb teatud spetsiaalsetest aineosadest, nn. "homoiomeeridest", mis
omakorda on üles ehitatud neljast algainest. Igal organismi koostisainel (liha, veri, luu jne.) on omad erilised
funktsioonid: liha näiteks on aistmise ja tajumise kandja, veri aga hinge asupaik. Hinge kujutati
substantsiaalselt, mingi eetrile sarnaneva ainena, mis kandus isa kaudu lastele edasi. Elu keskmeks on süda,
kuna seal teostub vere "keetmine", milles teda pidevalt uuendatakse ja mis südamest keemisel välja tungib. Kõik
hingeline ja vaimne tegevus oli seega inimese juures seotud vere ja südamega, mitte aga aju, mis etendas
"jahutaja" osa.
annaabi.ee 
