Meditsiiniajaloo konspekt
lähenemisel, oli võimalik arutleda erinevate kudede erinevast erutuvusest, elujõust jne.
Göttingeni professor Albrecht v. Haller (1708-1777) oli suur Boerhaave austaja, viimane oli
oma mehhanitsistlikus (ning samas ajastule omaselt ka vitalistlikus) organismikäsitluses
näinud organismi kui kanalite võrgustikku, milles voolanuks elujõudu kandvad
kehavedelikud. Halleri arvates koosnenuks organismi tahked osad nn kiududest. Neid olnuks
kolme sorti. Nn ühendavatest kiududest koosnenuksid veresooned, sidekoed, luud ja organid.
,,Tundlikud" (vitalistlik omadus) kiud olnuksid närvikoed ning erutatavad (samuti vitalistlik
omadus) olnuksid lihased. Kahe viimase puhul oli tegemist spetsiifilise füsioloogilise
omadusega. Hiljem mõeldi sääraseid veelgi juurde, nt Johann Blumenbach (1752-1840, ka
füüsilise antropoloogia üks loojaist), rääkis regeneratiivsest võimest kudedel.
18. sajani lõpus levisid eksperimentaalsed ja kvantitatiivsed meetodid. Rene Reamur (1683-
annaabi.ee 
