Betti Alver
Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik,
tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut.
Eesti luule ajaloo üks kõrghetki on 1930. aastate teine pool, kui oma
antoloogia kaudu manifesteerusid noored luuletajad, arbujad, kelle looming
mõjustas eesti luule ilmet väga oluliselt ja kaua. Nad ei olnud algatajad,
vaid "Noor- Eesti" loodud kirjandusliku kaanoni edasiarendajad ja
tippuviijad. Kaanonit kooshoidvateks osisteks olid üldhumanistlik ja
rõhutatult eetiline hoiak, uussümbolistlik esteetika ja tingimatu
professionaalsus. Luulelugeja tavateadvuses tähendab see mõttelist joont
"Tuulemaast" "Tolmu ja tule" ning "Kohtupäevani", st Betti Alveri ja Heiti
Talviku luuleni, mida me silmas peame, kui räägime arbujalikkusest. Nimelt
seal on paradigma kese, mida täiendavad August Sanga / Kersti Merilaasi
selleaegsed luuletused ning keskmest veel kaugemal olev / isikupärasem
annaabi.ee 
